Allpool tekst kennel Jahisarve rajaja Vello Kallavuse mälestustest oma koertest.

2016.a lõpul on meil 6 hagijat:

10.juunil 2016 lisandus kennelisse Breki alimentkutsikas Soomest:

isane/male/выжлец XANTRAN MARTTI MAHTAVA

sünd: 27.03.2016 Soomes

isa: BREK & ema: FI CH EE CH RU JCH EE JCH URKKALAMMEN MOONA

06.11.2016 Tartu Rahvusvaheline näitus EAH I koht TPK

07.01.2017 Rahvuslik näitus, Tartu TPJ SP/1 SK PI1 JUN SERT TP

08.01.2017 Rahvuslik näitus, Tartu TPJ SP/1 SK PI1 JUN SERT TP

08.04.2017 Rahvusvaheline koertenäitus "Tallinna Winner 2017 SP/I SK  JUN SERT TLNJW-17 VSPJ PI/2 

13.05.2017 Rahvuslik näitus "RETO WINNER´2017" Ramava, Läti JUN 1/1 JCAC PP BOB RETO JUNIOR WINNER

14.05.2017 Rahvuslik näitus "RETO TROPHY´2017" Ramava, Läti JUN 1/1 JCAC PP LSUNS BOB

15.07.2017 Rahvuslik näitus "OGRE WINNER" Dole, Läti JUN 1/1 JCAC PP L SUNS BOB JW - OGRE JUNIOR WINNER (saab taotleda LVAJCH ja ESTJCH tiitleid)

 

2015.a lõpul on kennelis 5 eesti hagijat:

2015.a juunis lisandus oma kasvatatud:

emane/female/сука JAHISARV RAANA RUNTSI  LVAJCH ESTJCH 

sünd. 12.06.2015

isa RUNTS, ema JAHISARV ARIADNE APSA

10.01.2016 Rahvuslik näitus, Tartu 1/EAH TP KUTS

19.03.2016 Rahvusvaheline näitus "PETEXPO 2016" CACIB Riga JUN 1/1 

07.05.2016 rahvuslik kõigitõugude näitus, TALSI, LÄTI 1/1 JCAC PP LKUCE BOB

14.05.2016 Jahikoerte sertifikaadiõigusega erinäitus, Särevere, 1/SP, SK, JSERT, TPJUN

23.07.2016 rahvuslik näitus, Tartumaa TPJ SP/1 SK PE1 JUNSERT TP

31.07.2016 Hunting Breeds Specialty Show "CLUB WINNER 2016" JUN 1/1 JCAC PP LKUCE 2 

15.10.2016 NATIONAL ALL BREEDS DOG SHOW "vALMIERA`S AUTUMN 2016" JUN 1/1 JCAC PP LKUCE 1, BOB ( see on siis 3. LVAJCAC et saada LVAJCH tiitlit ja seejärel taotleda ESTJCH)


2014.a lõpul on kennelis 4 EESTI HAGIJAT

augustis 2014 lisandus Venemaalt verevärskenduseks toodud:

isane/male/кобель

BREK RKF R 3912188 sündinud 11.04.2014 kasvataja A.P.Stepannikov

isa LEL  ema LAYMA

11.01.2015 Rahvuslik näitus, Tartu SP/1

25.01.2015 Rahvuslik näitus, Narva SP (=hinne suurepärane)

09.o8.2015 rahvuslik näitus, Võrmaa, Sulbi, Roosu talu SP/1

 

2013.aastal on kennelis 3 EESTI HAGIJAT:

emased/female/сука:

JAHISARV ARIADNE APSA ESTVCH, LV CH, FT II BI.TR.

JAHISARV RETROMUSA FT II BL.TR.

isane/male/кобель:

JAHISARV SETI LORDIMUSA EST JCH, LV JCH, ESTVCH, LV CH, EST JW10, BALT JW10, FT II BL.TR.

  pilte meie koertest/photos of our dogs/фотки наших собак.

Meie esimene EKL dokumentidega eesti hagijas EST&LV&LT CH ESTW94,98 LTW98 ALLI EST-06220/93 kasv. Väino Sulepi. 

Alli oli omas pesakonnas ainuke kolmevärviline kutsikas. Kennelis Jahisarv aga sündis esmakordselt kahevärviline kutsikas 1016.a aga ei jäänud elama.

Allist ja tema järglastelt on kennelis Jahisarv kuni 2016 aasta lõpuni kasvatatud 30 pesakonda kutsikaid. SEE 197 EESTI HAGIJAT ON MEIPOOLNE PANUS EESTI HAGIJA TÕU PÜSIMAJÄÄMISSE. Lisaks sellele on Kaido toonud Venemaalt Eestisse 3 eesti hagijat ja alimendina lisandus 1 Soomes sündinud isane.

VELLO KALLAVUSE (sündinud 1934) MÄLESTUSED

Elasime Ida-Virumaal Avinurme vallas Piilsi külas.
Sellest päevast kui mina ennast mäletan istusin ma koera seljas. Meie peres oli suur must krantskaelaga koer ja nimi oligi Krants. Ta oli kuskilt metsatöölistega meile tulnud nii, et tema vanust päris hästi keegi ei teadnud. Koer oli meie peres üks kindel pereliige ja lastele ema eest – ta koristas lapsed puhtaks. Käis ringi ja kui juba tundis mingit erilist lõhna oli ta kohe kohal. Mõnikord ema ei teadnud sellest midagi aga lapsed olid korralikult puhtad. Hommikust õhtuni ratsutasime õe ja vennaga koera seljas. Eks me tegime talle mõnikord haiget aga ega ta meid ei hammustanud, lihtsalt vahetas oma asukohta. Kuna meie elasime külatee ääres, siis Krants kontrollis ka möödaminejaid. Kuri ta ei onud aga haukus valjusti. Krantsil olid ka oma vigurid, mis külarahvale nalja pakkusid. Kui keegi sõitis saaniga ja hobusemehel oli piits käes ja kui ta piitsaga koera häigas hakkas koer oma saba taga ajama. Muidugi pakkus see külarahvale suurt naudingut sest Krants unustas oma tegevuse tõttu hobusemehe ja kui sabaajamine lõppes oli hobune juba silmapiirilt kadunud.

Üldiselt on kõik sedameelt, et ega koerad ei valeta ja ka mina ühinen selle arvamusega. Aga see vana koer õppis “valetama”. Meil ei olnud teepoolses küljes majal akent ja kui koer hakkas haukuma, läksid tihti lapsed uksevahele vaatama, kes liigub. Sel momendil Krants kasutas juhust ja tormas uksevahelt tuppa. Nii muutus see harjumuseks. Aastad läksid. Kasvasid lapsed. Vananes Krants, kadus kuulmine ja nägemine. Sõjaajal soldatid lasksid püssi ja Krants sai esijalast haavata. Peale seda hakkas pauku ja soldateid kartma – kui keegi juba püssiga liikus oli Krants kadunud. 1940.a otsustas ema, et liikumas on igasugused haigused, mis sel ajal olid vältimatud, ja suur koer võib lastele ohtlikuks muutuda. Mõeldud-tehtud, ükskord hommikul vara kui lapsed magasid pandi mõte toime. See oli lastele väga raske sündmus ja käisime kaua veel vaatamas Krantsi viimast puhkepaika.

Ja nüüd algas lõputu koeraigatsus, mis kestis paar pikka aastat. Käisime koolis külapoistega ja iga päev koolist tulles kõndisime metsas ja otsisime trofeesid, millest ei olnud sõjajaärgsel ajal üldsegi mitte puudu. Kandsime kokku padrunikaste, mis tihtilugu olid meile ülejõu käivad. Igal külapoisil oli viis-kuus relva. Jaht missugune, püssid seljas, suusad all aga mida ei olnud, olid koerad. Meie külas elasd vallavanem, kes oli ka jahimees. Ta käis meil tihti külas ja mulle meeldisid tema kirjud koerad. Tõust ei tasu siin rääkida. Värvus vlge pruun must. Kõik hagijad olid täpilised ja mina arvasin,et nii peabki olema, mida täpilisem, seda parem. Mäletan isal kahte hagijat – üks oli must ja teine kirju. Mõlemad koerad olid kurjad ja meie lapsed ei tohtinud nende juurde minna. Kirju koera kohta ütles isa, et see on inglise hagijas. Kui ma praegu lähen enda mälestustes sinna lapsepõlvemaale, siis see koer meenatab mulle bassetit.

Minu koolitee läks sealt, kust parasjagu minna oli võimalik – kas mööda teed või mööda metsa. Tihti käisime ühe vanatüdruku õuest läbi. Sellel naisel oli emane koer, kes sarnanes vene spanjelile. Koer mulle meeldis ja pikapeale kauplesin selle omale. Aga oh häda, kodus algas draama – ema käratas, et see emane koer olgu kadunud. Mina seda muidugi mingi hinna eest teha ei tahtnud. Sellest päevast peale olime külapoistega juba jahimehed – püssid, koer – no mida sa veel tahad. Kuid ega see lõbu väga suur ei olnud sest ega see koer ei liigutanud ühtegi looma. Vaatamata kõigele ikkagi väga hea sõber ja kui metsa minek oli soovisid ka teised poisid, et võta koer ka kaasa. Lõpuks sai asi selgeks, et ega sellest jahikoera ei tule ja otsisin uut võimalust.

Meie klassis üks poiss rääkis, et tema isa on jahimees ja isal on jahikoer, üleni isane ja puha. Nüüd ei jäänud muud üle kui tuli oodata, millal tuleb minu koeral jooksuaeg. Kui see aeg kätte jõudis leppisime selle poisiga, et nüüd teeme selle viguri ära. Selle maja juurde ma ei julgenud minna, sest majaperemees ei olnud sakslaste silmis heas kirjas. Tegu sai tehtud kõikide kiuste ja sündis viis või kuus kutsikat. Mäletan ühte musta, kes oli isa moodi ja jätsin selle endale. Olin väga vaimustuses, et nüüd on mul hagijas. Kasvatasin teda hoole ja armastusega. See oli minu elu esimene kutsikate pesakond ja see oli 1943.a. Kõik läks nagu lepase reega, ainus viga - mina kui 12-aastane poisike ei osanud koera kasvatada ja õpetada nii, et koer metsas looma ajaks. See oli minu viga, sest ka karud pannakse tantsima. Peaaegu igasugusest krantsist võib saada hea hagijas. See on siiski jahimehe enda teha.

Algas jälle uue koera otsimine. Kusagilt kuulsin, et ühel naisel on iiri punane setter.Olin ka seda kusagil kuulnud, et setter on jahikoer. Läksin maad kuulama kuigi mina ei olnud setterit eluski näinud. Koer mulle meeldis, punane, pikakarvaline, kõrvad lontis ja puha. Tuleb kaupa teha. See naine küsis minu käest selle koera tasuks kaks kilo mannat. Manna oli defitsiit ja rahast ei tasunud rääkidagi. Hakkasin tõsiselt mõtlema, kust võtta raha manna ostmiseks, sest emale ma ei tohtinud sellest üldse rääkidagi. Sügis jõudis kätte ja juba hakkasid metsas marjad küpsema. Siis tekkis idee korjata marju ja nii ma tegingi, käisin metsas marjul hoole ja armastusega. Korjasin pohli, käisin turul müümas. Pohla liiter maksis kakskümmend kopikat. Marju tuli palju korjata, sest manna kilo hind oli neli rubla. Et ma kõike seda salaja tegin, pidin ma sedajagu rohkem korjama, muidu oleks ema küsinud, et kuhu sa selle raha panid. Lõpuks sain selle kaheksa rubla juba kokku ja ega ma siis enam magada ei saanud – aina mõtlesin, et nüüd ja kohe pean koerale järele minema. Kogu aeg kripeldas mõte, et ega see naine kaubast ära ei ütle. Leidsin paraja momendi, ema ei olnud kodus ja asusin teele suurte lootustega. Kohalejõudes vaatas koeraomanik minu kauba üle. Lõime käed kokku. Manna puder tehti valmis, mida me koos maitsesime. Temale see puder meeldis ja minule koer samuti.

Möödusid mõned päevad meil koeraga sõpradeks saamiseks. Koer kui sõber oli suurepärane. Siiski sain ma iga päevaga targemaks, et tegemist ei ole mitte iiri setteriga vaid tavalise punase pikaskrvalise lontiskõrvadega krantsiga. Käisin selle koeraga metsas päevade ja ööde kaupa. Ta oli väga hea karjakoer ja seetõttu metsas ajas ka metsloomi minust kaugemale. Selle koeraga oli hea turvaline liikuda, sest ta kaitse mind niipalju kui võimalik. Kui ma metsas ära väsisin ja puutüvel magama jäin võisin ma alati kindel olla: siin olen mina ja minu koer. Metsas olid tihti väga pikad rännakud, kakskümmend kuni kolmkümmend kilomeetrit. Mõnikord ei mahtunud see marsruut ühte päeva, tuli pimedus enne peale ja ei osanud kusagile minna. Nii magasime koeraga metsas puu ääres. Koer tuleb alati peremehe selja taha ja paneb oma selja vastu sinu selga. Nii on see olnud alati. Aeg läks edasi ja asi sai mulle üha selgemaks, et mina ei ole võimeline seda koera jahtipidama õpetama. Koer oli õpetamiseks küllalt eakas.

Mul hakkas peas keerlema uusi mõtteid, kuidas saada endale tõsine jahikoer. Kui ma kellegiga trehvasin rääkima jõudsis jutud alati koerteni. Niisiis rääkis mulle üks vanataat, et on olemas jahimees, kellel on väga kuulus hagijas. See oli Alutagusel Tudulinnas. Selle koera püeremee oli Rudolf Oärnik. Jätsin andmed endale meelde ja hakkasin salamisi otsima. Käisin suvel jalgrattaga kirjeldatud koera ja omanikku otsimas kuni leidsin.Ega ma omaniku jutul üldse käinud. Olin metsas kasvanud häbelik poisikene ja ega me ei julgenud . Kartsin, et ta kindlasti keeldub. Jäi ainult oodata millal minu koeral tuleb jooksuaeg. Lõpuks saabus ka see. Muidugi oli see asi millest ma mitte midagi ei teadnud. Seda, et koeral on “pulmad” näitas see, et külakoeri oli ümber maja niipalju kui jätkus tervele hundikarjale. Mina hoidsin oma koera öösel toas aga kosilased olid väljas. Hommikul väljas oli näha poril hundi jäljed ja keegi külas kurtis, et nende koer on kadunud.

Alateadlikult arvasin, et täna võtan ette teekonna Tudulinna, kus ma paaritan enda koera (krantsi) hagijaga. Seekord ma ei teadnud sellest mitte midagi, kas hagijas on ka tõukoer või mitte. Aeg oli sügisene kuid lund ei olnud, arvan, et oli oktoobrikuu. Võtsin enda koera nööriga näpuotsa ja teekond algas leivamurikas taskus, taskulamp käes. Kuna teekond oli pikk, umbes kolmkümmend kilomeetrit, püüdsin seda teha lühemaks kõndides mööda karjamaid, metsaveoteid ja kõiki võimalike kohti mööda. Teel varitsesid mind hundid, kes luusisid minu kõrval metsas. Öö oli pikk, ega ma ei näinud, ainult kuulsin, et keegi saadab meid minu kõrval metsas. Eks higistamist ja hirmu oli palju aga koidikul jõudsin kohale. Ega ma enne kindel selles olnudgi kui nägin hagijat. Kogu minu toiming oli salajane, varjasin end maja lähedal metsas. Isane hagijas oli vana ja väga kehva kuulmisega. Läks tunde enne kui suutsin ta metsa meelitada. Isane hagijas tuli meie juurde, vaatas, nuusutas meid väärikalt ja leidis et see pruut ei ole tema mekk, vaatas meid mõtlikult ja läks metsa. Mõne aja möödudes kuulsin metsas haukumist, mis oli minu kõrvale väga meeldiv – see oli jõuline ja kõlav – ma ei olnud varem niisugust häält kuulnud. Juba hakkas ämaraks muutuma kui koer koju tagasi tuli. Minu lootused olid juba kustunud sest isase ei olnud mingit huvi minu krantsi vastu tundes ennast nagu kõrgrmast klassist. Saabus pimedus ja siis võttis lõpuks see isane oma julguse kokku ja arvas, et ega keegi ei näe ja kuule ja tegu sai tehtud. Rõõmustasin selle üle ja asusin koduteele mis oli natuke tuttavam ja möödus seetõttu kiiremini. Olin vaikselt õnnelik, et kõik sai korda. Lootsin, et nüüd saan ühe korraliku hagija kuigi koer oli ju paaritunud juba mitme küla krantsiga. Aeg möödus. Oli aasta 1949. Ega ma pikki rännakuid ei saanud metsas teha, sest koer kippus ära väsima aga jalutasime iga päev.

Lõpuks 2005 aastal otsustasin selle koerapaarituse avalikustada, sest tahtsin teada koera päritolu. See isane koer oma välimuselt meenutas šveitsi hagijat, oli kahevärviline valge punane , lihaseline, pea kuju veidi pointeri moodi. Reetsin selle salapärase teo koera omaniku pojale Lembit Pärnikule, kes elab Tudus ja kellel aastaid ka laialt üle seitsmekümne. Lembit Pärnik jutustas selle koera saamisloo. Kui 1939.a mõisaparunid läksid Saksamaale ja koera ei saanud kaasa võtta tõi tema isa koera Koigimõisa paruni käest endale. Koera dokumentidest ei teadnud koera omanik midagi kuid lisas, et koer olevat elanud väga vanaks – 23 aastat – märkimisväärne iga. See koer oli olnud üks kuulsamaid koeri, seda teadis iga jahimees seal kandis. Mul oli kadunud koera peremehe pojaga väga meeldiv kohtumine, sest tema mäletas ja teadis oma isa koerast väga palju, kohati fantastilisi juhtumisi. Juttu jätkus terveks päevaks.

1949.a sügisel sündisid ka minu karvasel “iiri setteril” kutsikad. Jätsin endale ühe isase. Kutsikas oli musta seljaga pruun valge lipsuga, igati toreda hagija välimusega. Siis õnnestus mul vana koer ära anda ja kasvatasin nüüd juba hagijat. See aeg oli jäneseid suhteliselt palju ja kui, kutsikas hakkas mulle järele käima, siis me jalutasime temaga nii palju kuni tal jõud lõppes. Peagi sai ta aru, et põldudele, kus jänesed käisid öösel orast söömas sinna tuleb teha jalutuskäike. Nii sai temast meeldiv kaaslane ja oleks saanud ka hea jahikoer. Ta oli juba aastane 1950.a jõuluaegu. Koer oli õues lahti ja kuulis kuidas võõrad koerad metsas kilkavad, siis ei olnud mõtlemist, temal oli vaja appi minna.

Sõjajärgsel ajal oli kits metsas haruldane, hundid murdsid ja inimesed tapsid. Kes kitse jälgedele sattus ega see enne ei jätnud kui kitse maha laskis. Nii oli ka seekord. Keegi jahimees oli leidnud kitsejäljed. Tema kaks hagijat olid seda kitse juba kaua jälitanud, seetõttu olid väsinud nii kits kui koerad. Minu koer oli noor ja puhanud ja jooksis nendest koertest mööda. Ühesõnaga oli kitsele väga lähedal kui see niinimetatud jahimees tulistas otse eest. Seetõttu sai tabamuse nii kits kui minu koer. Kõik toimus ühe pauguga. Nagu öeldakse, kus tegijaid seal nägijaid. Õnnetuseks trehvasid läheduse olema metsavennad, kes ka kuuldes koerte ajamist tahtsid saagist osa saada. Et metsavennad looma ise ei saanud lasta, võtsid sellel kütil kitse käest ära. Aga leidsid, et seda on vähe, oli vaja kütile kerepeale ka anda. Keretäis osutus nii tugevaks, et mees suri mõned päevad hiljem Tartus haiglas. Mina otsisin koera mitu päeva. Õnneks oli juba lumi maas, käisin jälgi mööda kuni leidsin koera laiba. Minu  rõõm koerast oli üürike aga kurbus seevastu väga suur – koera asemele saada oli võimatu.

(Järgnev kirja pandud peale VK surma) 27.02 2010 lakkas töötamast kennel Jahisarve rajaja Vello Kallavuse süda.
Vello sündis 8.09.1934 aastal Avinurme vallas Kodassaare külas.
Tal on olnud elu jooksul üle 60 jahikoera. On kasvatanud ligemale 400 kutsikat, nende hulgas 20 pesakonda eesti hagijaid. 21. pesakond sündis just momendil kui peremees viidi kiirabiga haiglasse. Tema tegevus on olnud väga oluline eesti hagijate tänase näo väljakujunemisel ja üldse selles, et meil Eestis tänaseni eesti hagijaid nii arvukalt olemas on. 21 sajandi alul Eesti Kennelliidus registreeritud eesti hagijatest üle 70% sisaldavad oma sugupuus mõnd kennel Jahisarve koera. Kennelist on eesti hagijaid läinud Venemaale, Tšuvassiasse, Kalmõkkijasse, Ukrainasse, Georgiasse, Lätti, Leetu, Soome, Rootsi.

Lisame väljavõtted Vello Kallavuse viimastest märkmetest, mis on kirja pandud 2010 aasta alul.

Minu aastad ulatuvad möödunud sajandi kolmekümnendatesse aastatesse. Sellest ajast kui mina ennast mäletama hakkan turnisin ma koera seljas.…

Kui ma võrdlen eesti, poola ja vene hagijate iseloome, siis pean ütlema, need ei kannata võrdlust. Vene hagijas on suure südamega ja väga iseolija. Kui ta tahtis midagi teha, siis seda ta pidigi tegema, mõjutamist sai olla vähe. Kannatas ka kõva sõna ilma, et ta oleks kõrvu liigutanud. Seevastu eesti hagijale pruugib vaid vähe häält tõsta ja juba ongi koer rikutud – nii, et peab olema väga ettevaatlik. Eks igal tõul on oma iseloom, samuti on igal isendil oma käitumine. Täpselt nagu igal inimesel. Vene hagijas töötas laitmatult iga loomaga. Oli see siis jänes või põder või siga. Ainult, et tema töö on suurtes steppides, kus on ruumi minna. Meie metsad on jäänud väikseks, asustatud kohad on igalpool; koer on suur ja väga kiire. See puudus on ka poola hagijal, seetõttu jälitatavad loomad lähevad kaugele ja tihti ei tule tiiruga tagasi. Ka koerad kippusid seetõttu kaduma ja nende otsimine oli vaevarikas.…

Nüüd oli mulle jäänud ainult eesti hagijas, kelle ostsin Rakvere Metsamajandist 1968.a. Sellest ajast peale olen hagijatest pidanud ainult eesti hagijaid ja neid on mul olnud ühtekokku 19. Eks hagijas on ikka see päris jahimehe koer. Kui lähed metsa, siis saad täie elamuse – tähtis ei ole minule mitte see, et kas ma sain looma lasta, vaid kuulata ilusaid koerte hääli, nautida loodust mis on kordumatu, hingata värsket õhku. Ilma koerata jaht on täpselt nagu ilma pillita pidu – jaht saab peetud, pidu saab peetud - kuid mõlemad on surnumatjate nägu.
Kui 1959-1960.a ilmusid Alutaguse metsadesse metssead, siis toodi Venemaalt suuruluki jahiks laikasid. Koerad on muidugi toredad, kui neid olin lähemalt vaadanud – minule nad siis ei meeldinud, sest hagijas tegi kõik töö ära ja mulle meeldisid lontkõrvad. 1960.a paiku olid laikad meil väga kallid koerad, vaene mees ei jaksanud osta. Aga aeg teeb oma korrektiivid ja lõpuks jõudis laikade kord ka minu kätte, sest laikad on universaalsed koerad. Aretatud tööstuslikuks jahiks väga karmides tingimustes. Ta on hea valvur ja ei ole nõudlik ei toidule ega korterile – magab lumes ja on selle üle väga õnnelik. Tänaseks on mul olnud läänesiberi laikasid 20 koera. Mul on nendega väga soojad suhted ja pean ütlema seda, et vähe usutav on see, kas on targemat koera kui seda on laika – tabab sinu mõtteid juba miimikast.


Need on Vello viimane kirjapandud sõna. Laikad olid peremehe lemmikud aga veel suurem hool ja armastus kuulus metssigadele. Kahju on sellest, et ta ei jõudnud kirjapanna oma selget nägemust sellest, milline eesti hagijas ideaalis peaks olema. Igal juhul pahandas teda väga see, et keegi kasvatajatest segas eesti hagijasse soome hagijat ja nüüd võib näitustel näha selliseid järglasi veel mitmete põlvkondade järel.

Tekstid edastanud lesk Ene-Helve Kallavus tel.5041924 enehelve@hot.ee